Palderjan harilik

Harilik palderjan - Valeriana officinalis L.
Mitmeaastane rohttaim, sirgete 1-1,5 m kõrguste torujate vartega. Õied valged või heleroosad, väikesed, lõhnavad, kogutud kilbikujulistesse õisikutesse. Õitseb juunist- augustini (teisel kasvuaastal).
Külmakindel, niiskustarmastav taim, raviks kasutatakse juurt koos juurestikuga. Neid kaevatakse maast kui varred õisikuga on veel säilinud.
Juurestik vertikaalne, pikkusega umbes 10 cm, 3 cm jämedune, tugeva lõhnaga ja magus- kibeda maitsega. Varred sirged, torutaolised, alt pisut karvased, lehed võrdlemisi pikad, süstjad. Õied valged või heleroosad, väikesed, koondunud sarikatesse, lõhnavad.
Palderjani kasvatamiseks sobib igasugune viljakas pinnas. Seeme külvatakse augustis kohe pärast valmimist lavasse. Palderjan vajab idanemiseks rohkesti niiskust ja valgust seetõttu seemet mullaga ei kaeta. Et muld niiske säiliks, on soovitatav katta külv õhukese kihi turbasamblaga. Sammal hoiab ära ka seemnete kokku-uhtumise kastmisel. Lavad kaetakse klaasidega. Palderjan tärkab 10-12 päevaga. Vajaduse korral kastetakse ja õhustatakse lavasid.
Õitseb juunist- augustini, armastab niisket kasvukohta. Raviks kasutatakse taimejuurt koos juurestikuga. Neid kaevatakse maast, kui viljad on juba kogutud kuid varred õisikuga veel säilinud.

* Raviks kasutatakse taimejuurt. Neid kaevatakse maast, kui viljad on juba kogutud, kuid varred õisikuga veel säilinud.
Ehmatuserohi, kassirohi, krambirohi, kurjakahetsemiserohi, nõiarohi, pikserohi, rabanduserohi, sooingver, vereselituserohi, võimurohi, ülekäijarohi jne. Harilik palderjan kasvab niisketel aruniitudel, sooniitudel, jõgede kallastel, luhtadel, metsaservadel võsastikes, tarade ääres.
Mitmeaastasel taimel on tihe juurte kimp, milles peajuur on lühike, tugev, ruljas, sagedasti lühikeste maasiseste võsunditega. Vars on püstine, lihtne, sooniline, seest õõnes, alt pisut karvane, ülalt paljas, 25-120 cm kõrge. Lehed on paaritusulgjad, 5-11 paari lehekestega, võrdlemisi pikad. Lehekesed süstjad, terveservalised või jämedahambulised. Õiekroon punakas -valge või valge 5 tipmega, veidi lehterjas, ebakorrapärane; õied peamiselt sarikana; sarikad enamasti vastakud. Õitseb juunist septembrini. Ravimina kasutatakse palderjani juurikaid — rhizoma cum radicibus Valerianae. Kogumine toimub sügisel, septembris ja oktoobris. Looduslikult kasvavad või kultiveeritud taimed kaevatakse maast välja, raputatakse neil muld küljest ja lõigatakse maapealsed osad hästi juurika lähedalt maha. Juurikad pestakse vees puhtaks, kontrollides hoolikalt, kas kõik mulla-tükid ja kivikesed on juurte vahelt eemaldatud. Jämedamad rohkete juurtega juurikad võib puhastamise hõlbustamiseks lõigata pikuti lõhki või neljaks ilma juuri juurika küljest eraldamata. Saadud kogus jäetakse paariks päevaks restile või korvi nõrguma, siis asetatakse kuivatisse või pööningule kuivama. Kuivatamisel peab temperatuur olema +30+35°C, kihi paksus ei tohi olla üle 10 cm, juurikaid tuleb sageli segada. Droog säilib tarvitamiskõlblikuna kuni 3 aastat. Droogi moodustavad helepruunid juurikad, nad on tugeva lõhnaga, vürtsika, mõrkjasmagusa maitsega. Droogis võib olla niiskust mitte üle 16%, kuni l cm pikkuste varre- ja lehejäänustega juurikaid mitte üle 3%, mineraalseid ja orgaanilisi lisandeid minimaalselt; tuha-jääk alla 14%.
Looduslikult kasvavat palderjani on sügisel raske ära tunda. Lihtsam oleks neid koguda õitsemise ajal kuid siis saadakse madala väärtusega droog. Loodusliku palderjani juurikas ja juured on väga väikesed ega tasu praktiliselt kogumist. Palju paremaid tulemusi saadakse palderjani kultiveerimisel.

Talveks kaetakse lavad kuuseokste või laudadega. Võimalikult vara kevadel (aprilli algul) kaetakse lavad uuesti klaasidega. Mai keskel on taimed umbes 15 cm kõrged ja sobivad istutamiseks. Klaasitud lavade puudumisel võib seemne külvata peenrasse ja katta kilega. Et kile all mulla niiskus hästi säilib, ei ole turbasamblaga katmist tarviski. Taimede tärkamisel järgmise aasta kevadel on tarvis peenra ümber asetada raam, et kile jääks taimedest pisut kõrgemale. Mai keskel istutatakse taimed sügisel küntud ja kevadel korralikult haritud põllule reavahedega 45—60 cm, taimedevaheline kaugus reas 15—20 cm. Umbes kahenädalaste vaheaegade järel mullatakse reavahesid ja kõblatakse umbrohi ridadelt. Augustis-septembris kasvavad taimed kõige intensiivsemalt. Saak koristatakse oktoobris. Seemnete saamiseks jäetakse osa põllust järgmiseks aastaks. Järgmisel aastal tekivad varred ja palderjan hakkab juba juunis õitsema. Augusti algul, kui umbes veerandil sarikas olevatel viljadel on tekkinud lendkarvad (viljad ei valmi korraga), lõigatakse varred umbes 20-30 cm pikkuselt maha ja paigutatakse hästi tuulutatavasse ruumi järelvalmima j a kuivama. Kuivanud vartelt kolgitakse seemned lahti, sõelutakse ja tuulatakse. Palderjani võib külvata ka varakevadel otse põllule, reavahedega 45-60 cm.
Külvinorm 7-8 kg seemet hektarile. Seemet ei kaeta, vaid ainult rullitakse kinni. Tärkamisel eemaldatakse ridadelt umbrohi kõplamise teel ja kobestatakse reavahesid. Sügiseks tekib ainult lehtede rosett. Järgmisel aastal tuleb hoolitseda, et taimed ei hakkaks õitsema. Varte ilmumisel niidetakse need umbes 20 cm kõrguselt maha. Saak kogutakse oktoobris. Sellise kultiveerimisviisi juures saadakse küll mõnevõrra suurem saak, kuid põld seisab ühe kultuuri all kinni 2 aastat. Esimene kõplamine kohe pärast taimede tärkamist on küllaltki töömahukas. Raskusi tekitab järgmisel aastal ka varte niitmine, mida tuleb teha 2 või 3 korda vegetatsiooniperioodi jooksul. TRÜ ravimtaimede laboratooriumis osutus esimene kultiveerimismoodus tulusamaks.
On katsetatud palderjani külvamist ka kattevilja (vikk, oder) alla. Palderjan talub hästi varju. Sellisel viisil kasvanud taimed ei hakka ka järgmisel aastal õitsema. Palderjan reageerib väetistele väga hästi. Nii orgaaniline kui ka mineraalväetis tõstavad saaki 40—60%. Meie oludes võiks arvestada saagina 12—25 ts kuivatatud juurikaid hektarilt. Droog sisaldab 0,5—2,0% eeterlikku õli. Neist kõige olulisem on ester isopalderjanhappega. Droog sisaldab veel püridiinalkaloide valeriini ja hatiniini (peamiselt värsketes juurtes), väheuuritud koostisega glükosiidi valeriidi, parkaineid, suhkruid ja orgaanilisi happeid. Suurem osa varutud juurikaid ja juuri töödeldakse vastavates tehastes mitmesugusteks preparaatideks. Palderjani juurikad ja juured ning nende preparaadid vähendavad kesknärvisüsteemi erutuvust ja on osalt spasmolüütiliste omadustega. Neid kasutatakse rahustava vahendina erutuse, unetuse, südame ja veresoonte süsteemi neurooside, seedetrakti spasmide jne. puhul. Sageli kuuluvad nad ka mitmesuguste rahustavate ravimsegude ja südameravimite koostisse. Määratakse vesileotisena (teena), alkoholtinktuurina, nagu palderjanitilgad ja eeterlikud palderjanitilgad, südametilgad (koos piibelehetinktuuriga) jne. On inimesi, kellele palderjanipreparaadid avaldavad rahustamisele vastupidist ergutavat, joobnustavat toimet. Rahvameditsiinis võetakse tee valmistamiseks 10 grammi peenestatud juurikaid l klaasi keeva vee kohta, valatakse vesi peale ja lastakse kuni pool tundi tõmbuda; täiskasvanu võtab seda leotist 3 või 4 korda päevas, l supilusikatäis korraga.
Palderjan kasvab pea igas kliimavööndis, välja arvatud kõrbe- ja arktilised alad. Eestis kasvab ta soistel niitudel, lodudel, võsastikes ning jõe- ja kraavikaldail. Ta on kergesti kultiveeritav, seemnete abil paljundatav ravimtaim. Tuleb hoiduda ülekuivatamisest, sest siis muutub juurikas liighapraks. Aeglaselt kuivatades saab lõhnavama ja bioloogiliselt aktiivsema ravimi. Juurikaid tuleb hoida kasside eest, kes neid meelsasti närivad ja ka laiali tassivad. Säilitamisaeg on kuni 3 aastat. Palderjani tarvitamisega peavad olema ettevaatlikud need, kelle töö nõuab tähelepanu, samuti sapikivitõve põdejad. Pikaajalise tarvitamise korral võib tekkida unisus, rõhutud meeleolu ja töövõime langus.

Loe rohkem Seemnemaailma lugemissaalis: "Palderjan harilik".

Eng.: Common valerian, garden valerian, fragrant valerian. Suom.: Rohtovirmajuuri, virmajuuri. Sven.: Läkevänderot, valeriana, vendelört, äkta vänderot. Bot. syn.: Valeriana baltica Pleijel.